Nostalgia jms

Uff. Jöudsin nii hilja kodu, et veidi nôme kohe. Aga ilus oli vaadata, kuidas linn on vaikselt erivärviliste tulukeste ja muude totrustega kaunistatud. Kuna mu sugulased elasid kunagi/mu kauges lapsepôlves Teguri tänaval, siis sealt möödudes ma lausa ujusin ja uimerdasin mönusas nostalgilisuses... oehhh. 

Panin siis kojujôudes terve päev sittaks kummitanud Babymetali mängima ning järelejäänud porgandid ja bataadikese ahju. Sedapuhku maitsestasin rosmariiniga. Nii palju parem tuli! 

Aga tolle maguskartuliga on vist umbes sama lugu nagu tavalise kartuliga - see on nii toitev, et kohe mitte ei taha kell 21 öhtust söönuna juba tunni aja pärast magama sättida. Mul tuleb joogijanu esiteks ja teiseks niipalju energiat, et ei tea, mida sellega ära teha, samas kui möte ja silmad on väsinud. Vihkan sellist olukorda ja katsun edaspidi hilisöhtust kartuli ja maguskartuli söömist vältida. Jäts vöi mingi jogurt läinuks suurepäraselt... 

Ps. kuna katsun kiirnuudlid oma menüüst elimineerida (selle tervisevôistluse raames, aga miks ka mitte muidu), aga mulle ikka see instant ramen kraam läheb korda, siis järgmise nädala eesmärk on ise teha. Näiteks. See tundus ka tore idee.

ah see pruun asi on leib, mis ka ahjus käis. "Padjaks" spinat piserdatud sidrunimahlaga

R6du improvement

Igavate kirjelduste alert !!!

Röduamplit moodustades meenus, et väiksena polnud ma kobakäpp mitte ainult ömblemises vaid ka oma peenramaa loomisel/hooldamisel. Aga seekord ei vaata ma sellele mitte nii suure traagikaga, sest suure harjutamisega saab kôik käppa. There is always next year...;-)

Visiooniks oli mul elutoa prantsuse rödule kinnitada rödukast valgete petuuniatega. Valged petuuniad? Mhm, sest me hämarusse on vaja puhast valget värvi, mis pömst sobib kôigega. 

ampel paistab täitsa OK olevat, tuleb vaid rödu ka okeiks teha

Turul leidsingi üleootuste kenasid petuuniaid, vitaalse välimusega ja puha, nad pidavat suhteliselt kehvasti tuule ja külmaga vastu pidama ja kehva välimusega lillekesi leidus turul ohjeldamatus koguses. Kaks taimekest ostsin. Lisaks ühe ronitaime, mille nimi läks meelest ära. Märkasin, et mu kaasavôetud 10 eurtsi oli märkamatult näppude vahelt kadumas, kuid kavas oli veel hankida hunnik sparglit ja mureleid ja ehk veel midagi. Niisiis pidin tagasi Taskusse tôttama, kus "rahamasina" taga ootas uskumatult suur saba. Nuriseval ilmel astusin sappa. Minu ees olev naisterahvas kandis just täpselt sellises värvigammas kleidikest, käekotti ja kingi, et mul ei olnud seal väga igav seista. Sappa ilmus veel nuriseva näoga inimesi, keda ennist turul vôi selle läheduses nägin. Möni neist löi käega ja lahkus järjekorrast. Sain siis löpuks oma raha ja toidu kätte ning mötlesin, et äkki jääb see ampel ikka liialt värvivaeseks ning otsustasin kollased-ei tumelillad minipetuuniad juurde osta. Valik keeruline: Lilla hea kontrast, aga kuidagi sobimatu siiski vist, kollane mulle meeldiks, kuid ei annaks ehk mönusat kontrasti. Lilladega lahkusin turult.

Löunaks olin tagasi kodus ja leidsin, et elukaaslane on ka üles ärganud, einestasime pasta, spargli ja naturaalvorstikestega, ja siis sumasin rattaga Löunakeskuse manu lillepoti jahile. Mul oli üks juba valmis vaadatud, mis polnud sugugi odav, aga mis sa ikka teed, kui sa just seda soovid, ja hiljuti oli palgapäev.

Enne muidugist pidin kolama niisama Löunakeskuses ringi, otsisin tegelikult ka ninakannu, mida arvasin Looduspere poes olevat, aga ei olnud. Seejärel külastasin ka I.L.U. poodi, kus tegelt tahtsin mingit sügavniisutavat kreemi, sest see Apotekhast saadud aaloegeel teeb oma töö ära ainult pindmselt ja kui jalg kusagilt kriimustada saab, siis tulevad need valged kriipsud, teate küll. 

Küünelakkide osakonnas peatas mind müüjadaam ja küsis kohusetundlikult, et kuidas ta saab mind aidata. Ma siis niisama mainisin, et näe helesinist küünelakki tahaks, aga ei oska ôiget valida. Tegelikult vaatasin, et hinnad ikka kirved ja sellist sinist tooni, mis mulle meeldiks, ei paistnud seal olevat. Käisime temaga läbi köik sinised küünelakid, iga ühe juurde jutustas ta lühidalt midagi, mis polnud mulle eriti uudiseks, ta viis mind siis Art Deco lakkideni, mis juba enam-vähem kannatasid hinnapoolest ostmist (aga mille tekstuuris veic kahtlen) ning proovisime siis paberi peal, kuidas lakk katab. Vöib ettekujutada, kui kaua aega seal läks. Oehhh. Lahkusin poest midagi ostmata. 

Tagasi rödu improvementi juurde: 

Prohmakatest: 

1. Paistis, et lillakas mini-petu ei sobinud kampa. Pealegi paistis, et

2. Mullast jäi puudu (eelmise koti jäägist ei piisanud)

3 K-rautas käik: rihtisin alguses Decorasse, et saaks ehk lilla tegelase asendada kolmanda valge petuuniaga ja mulla samast kohast. Aga kell oli juba natuke üle seitsme kui kohale jôudsin ja ei jäänud muud üle kui sellesse kallisse ja jumalast mahajäetud kanti pöörduda. 

3.1 Valgeid petuuniaid ei olnud, mistöttu otsustasin selles räsitud valikus valge roni/minipetuunia kasuks. Ei ole just pöörfikt, aga vähemalt sama värv, mis sest et palju kollakam ja tuultes ja vihmades päevinäinud. Lisaks sellele oli taim kallim kui Decoras ja turul. Sunnikud. Hoidke siis vähemalt oma taimi!

Naabrile paistab päike ka aka tomatikasvanduse varjuteater

3.2 Mullakotid olid mullased ja märjad. Lausa imelik oli seda räpakotti kassaletile, tülpind näoga kassatüdruku nina alla poetada, aga mis sa teed. Kassatüdrukul oli pohh, isegi ei pakkunud kilekotti ega midagi, ka taime ei mässinud paberisse or anything nagu turul onu hellalt tegi ja soovitusi ning nippe andis, kuidas taimi hoida ja transportida. Küsisin ise koti siis ning

3.3 trotsisin vastutuult söites, lilled ja kilekott lipendamas kodusuunas. 

Köjujöudes vaatasin, et mu potti tehtud kombo oli tegelikult päris okei, kuid sellegipoolest

4. eemaldasin lilla minipetuunia ja asendasin valgega, mis ei teinud olukorda ühtlasemaks.

5. Prantsuse rödule ei saanudki seda kunsttükki panna, sest akna ja röduvôre vahe oli liiga väike.

6. Rôdu käsipuu poole ukerdades oleks peaaegu pikali käinud selle moodustisega.

7. Ronitaim jäi valele poole, aga enam olukorda muuta ei saa

8. oeh jnejne.

Positiivset:

1. Ei kahetse, et valgete lillede kasuks otsustasin. Hea tunne siiski tuleb, neid vaadates. Valge on ilus. 

2. Pilootprojekt, kogemusevôrra rikkam.

3. Ôppetund, kuidas taimi kombineerida...

4. Midagi veel kindlasti

vahepeal rôdul / vitamiin päike ja vitamiin jôgi

Naudin neljatunnist tööpäeva ja turult pisikese taketesega koju jôudes riietun lühkaritesse, lükkan jalga sandaalid ja kiman shoortkattipidi alla jôeäärde, kus rannahooaeg on (mitteametlikult) alanud. Ôues on umbes 20 soojakraadi ja ma enam ei taha peale sandaalide ja lühkarite muud kanda. Ja siis teised taimed said ka rôdule :) 

Suu puhtaks mölisen...

Söber S`ga suhtlemine meenutab, et märksa rohkem tuleks silma peal hoida second hand kaupadel, leidudel ja andidel. Ta ise elab veidi nagu kerjusmunk, aga samas annab heldelt teistele asju ära. N ei käi peaaegu kunagi shoppamas, sest saab palju asju just temalt. S sünna on päev hiljem kui mu emal, seega süüdistan tähtedeseisu tema helduses. Tahaks, et ka tema kodul oleks blogi, sest seal on oma lihtsus, ilu ja nipid. Ja üks hästi karvane kass, keda varsti seal enam pole. Oma nipid ja ilu on ka M kodul. See on harmoonia tempel, ütleks ma... Aga hetkel pole ka sellest kohast siia ühtegi pilti panna. Märksônadeks ehk kohupiimaseinavärvid, iselaotud mosaiik köögis, mugavus. 

Tulles tagasi oma mööbliharrastuste juurde. Kuna ma ise kôikjale ei jöua, siis on lihtsam vahtida asju e-poodides. Ja Soovis, sest ma ei viitsi miskit suurt pakki teisest Eesti otsast v kaugemalt oodata, vaid tahaks kôik asjad siin maakonnas ära ajada. 

Hea uudis on see, et sain oma maikuu graafikut veidi kohendada nii, et mul on nädala sees rohkem aega linnapeal töllerdada, ayee. 

Aeg kohendada rödu!

 aias toimetamas

Mind ju aeti paradiisiaiast välja kui olin ca 10 a. Vanpsi majaosa ja dzunglit meenutav tohutu aed said uutele omanikele, kes sellest imede ja mängumaast, mu teadvuse kasvulavast omale suure inglise muru väljaku buldooserdasid. 

Lillemüüatest-kasvatajatest sugulastel kah selline suur sopiline aed Ihastes, mis lôppeb hipodroomiga. 

Seega ei ole freudikummardajatel raske järeldada, miks minule sellised aiad on hingelähedased ning lausa aiaideaalideks. Teisalt pole mul midagi ka lageda maa, muruplatsi ja ääretu minimalistliku korra vastu. Midagi taolist on teiste vanavanemate maakodus. 

Ja üks kena sümbioos on jaapani aed. 

Well, anywayz... kuna mul endal aeda ei ole, olen kaua soovinud omale eluaset, millel oleks rödu. Rôdu on toa pikendus ja on sellisele isikule nagu mina (kes mitmeteise ruutmeetrilist aeda hooldada ei jôuaks - jäägem realistlikuks oma vôimete koha pealt) ideaalne tööpöld ja pelgupaik.

Röduga kaasas käivad mitmed mönud ja kasulikkused. 

1) Seal saab teha peaaegu köiki asju, mida toas, aga värske öhu käes, nt a) pesu kuivatada, b) juua hommikune espresso v roheline tee c)süüa d)lugeda e) internetis häkkida f) söögitaimi ja ilulilli kasvatada g) vastu vôtta suur loomingulisepuhang, mis just sellises kohas arvatavasti vôib suurema tôenäosusega peale tulla. h) jne...

2) Seal saab teha asju, mida tehakse aias a)loe eelmist punkti b) röhutada eelmise punkti alapunkti f. 

Kuna on hilisôhtu ja ma ootan tegelikult küünelaki kuivamist siin, siis hetkel ei jätkaks rohkemate rödu mönudega.  Mainiks ära väikese miinuspoole (mis mönesmöttes on ka pluss) konkreetselt meie antud rödu osas - päikest vötta seal ei saa, sest see asub varjupoolel.

Ps. Liitusin vahepeal Pinterestiga ja seal siis näha kogumik rôdupildikestest, mis mind ispireerivad. Link siin! 

Ps. Ema selgeltnägija teadis jälle ja tôi maalt tükikese kevadet. Seega on nurgakivi rödusisustusele-haljastusele kenasti antud (vaata pilti allpool). Aitähh! 

Ps. Ja aitähid ka elukaaslasele, kes arvatavasti seda kevadekest nähes pani tähele, et aknad ei ole ülearu puhtad...

Veel pilte/jutte pühadest....

Eile oli vihmane ja lörtsine laupäev, mis enamjaolt möödus vanaema juures. Nagu peaaegu alati, ei ole vanps üksinda kui sinna jôuan. Eile oli tal külas sugulane Mall, kes oma lapselastest kôneles. Need on matemaatikageeniused, aga ega ka geeiuste elu on vahel raske ja kahtlemata seikluslik. 

Ühel poisil olevat kahtlane matemaatika ôppejôud seal (kôrgemas) koolis, kus ta käib. Ôppinud nemad siis nagu ikka vanaemaga eksamiks ja teinud ülesandeid. Lôpuks jäänud vanaemal selline mulje, et see ôpetaja on tôesti nii kahtlane (jätab pooled asjad ôpetamata jnejne). Leppisid nad siis kokku, et spikerdavad eksamil. Masterplaan selline, et vend saadab teisele vennale ülesande sms^iga ja too siis edastab selle vanaemale, kes ülesande ära lahendab ja vastuse tagasi saadab. Ootavad vend ja vanaema, aga ei kippu ega kôppu eksamitegijalt. Lôpuks helistab kutt ise otse vanaemale. Vanaemal veel närv sees, et no mis, kokku sai ju lepitud, et lapselaps helistab teisele vennale ja too saadab edasi... Igaljuhul, 10 min pärast eksami algust helistab kutt otse vanaemale, too vôtab erutusega telefoni. Selgub, et ôppejôud on purjus ning seetôttu lükatakse eksam edasi ja ôppejôud valladatakse.

A la selliseid lugusid sai räägitud. Minul pole midagi huvitavat oma matakogemuste kohta rääkida. Ainult seda, et üks mu mateöps oli ema söbranna, kellel peale mate on veel igasuguseid huvisid nagu raamatud, filmid ja kokandus. Palju meelsamini kui matatundi oleks läinud talle külla, head paremat vitsutanud, kassile pai teinud,  ja siis asunud mataülesannete kallale, aga oh well, minu rongid on läinud.

Gümnasiumi- aja mateôps oli pigem vôimleja. Käisime Imbi-trennis. Ja vahel sai mataülesandeid sinna kaasa vôetud. Too ôps jäi meelde sellega, et ta olevat karastanud end paljajalu lumes ning mul on eredalt meeles ka hetk, kui ta tunni katkestas, sest nägi, et ühe ôpilase kalamehest isa oli kalu täis kaubikuga ôuepeale sôitnud. Värsket kala ei saanud ometi jätta tunni pärast ostmata...

Igaljuhul, tulles tagasi eilse päeva juurde, vahepeal jäime vanaemaga kahekesi ja muidugi sai kah juttu aetud. Mul juba 5 imepisikest tassitäit tema imelahjat kohvi kurgust alla kallatud. Ja siis tulid vanemad. Emal praetud räimed kaasas, millest mitte ei saanud eemal hoitud ennast. Ei tea, mis selle kalaga on, aga  seda vôin süüa löpmatuseni... 

Ôhtuks ikkagi plaanisin koju/tagasi Tartusse minna, kuigi tegelikult öö vanpsi juures poleks paha teinud. Aga ega ma vist nagu vanps ise, et meelsasti enam kuhugi niisama ööseks ei jää. Ikka iga roju oma koju.

Kiirkorras enne mu minekut värvisime mune vanade värviandvate lôngade, riidejuppide ja sibulakoortega. Vanaemal omad nipid, mida ta ise ikka kôige paremini valdab, kuigi me ka püüdsime ja munad tulid ilusad välja kôigil. Pildid allpool. 

Tänast hommikut on mönus alustada omas kodus. Vahepeal viskas päikest, vahepeal paistis taevas tumesinine, aga pilv läks ikkagi kaugelt mööda. Mune koksida ei raatsinud, iludused, ehk homme siis. 

N oli eile kôpitsenud ühe intervjuu kallal, mis järgmises lehes(järgmisel kuul) ilmuma peaks ja teisipäevaks on monteerida üks saade kokku. Tema "töökoht" on ikka ühe arvutikese taga istumine - tundub ju, et musamehel peaks terve kolu täis stuudio olema, aga tema saab oma pea seitsme aastaseks saava arvutiga hakkama. 

värsked munad otse kastrulist vanpsi juures

kodu kaasa sain sellised munad, 2 köige igavamat-pragulist
minu tehtud rohelise tee ja saialilleöitega

päike toas, N arvutitaga, mina lauataga

munadepüha eel... #reede

Kevadised juustusaiad

maiustame pashataolise mökerdisega :)

Puhkus munapühade ajal

s:"ma olen ju see, kes mitte kellelegi-millelegi, isegi... tea küll..."

m:"putukatele?"

s:"...liiga ei tee ei teeks..."

Mingi taoline telefonivestlus söbraga leidis ükskord aset teemadel, miks me kunagi kellasid sünkroniseeriud ei saa ja miks ta muga pajuoksi korjama ei tule. Olen minagi hakanud vähehaaval mötlema, et noh.. kas oksasid ja muud elusloodust ôue kakkuma minna ikka niiväga kôlbab? Mingid kôlbelisusküsimused hakkavad tekkima.

Eks vanad eestlased rääkinud puudega ja selgitanud neile, mis otstarbel nad kohe maha vöetakse. Mina tahan köigest, et mu akna all oleksid rohelistes pungades ja urbades oksad. Asi pole elu ja surma vahel muidugi. Seega okste tuppatoomine on seljatatud. Poest üks potilill ja asi vask. 

Tegelikult tahtsin veel oma unenägudest rääkida. Kuna mul nüüd nädalake puhkust ja aega unenägusid näha, siis ma neid ka näen. Ja väheke analüüsides on neil ikka tugev side sellega, mis eelmisel päeval kogetud, kuuldud, nähtud. Vot. Mitte köik unenäod muidugi.

Taaskord nägin unes olukorda, kus seekord kôlkusin alguses mingisugusel linnamüüril ja seejärel sattusin mingisugusesse majja, mille köik korrused läbi käisin. Muidugi pönev vaadata, kuidas sama ruum erinevat moodi iga pere poolt möblitseertud. Alla jôudes nägin maja ees mönusad helesinised basseine peaaegu nagu TÜRi ees need Lotmani kujuga ansabli moodustavad basseinikesed. 

Aga päevakajalised unenäod on näiteks need, et paar päeva tagasi nägin unes. et olin maal. maa oli lumest valge ja üle taeva lendas mingi komeeditaoline asi, mis endast musta tossu maha jättis. must toss oli kuidagi suleline. See tulenes ilmselt telefonikônest isaga - kavatsen maal kah veidikene rohelisem näpp olla sel aastal ja kuba kavandan. 

Unes nähtud musavidjo, kus me oleme Kz`ga metsas, tüüned värvitoonid ja äge musa - arvatavasti see, et temal seal TMW ajal fun fun ja mina siin tutvusin hoopis ühe teise bändiga. 

Täna aga nägin unes, et ma käisin koolis, Oma kodulinnas, selles koolis, mida praegu buldooseritega kokku aetakse... Käisin koolis hobusega. Armsa pruuni hobusega. Aga hobusega koolis käimine polnud mitte harlilik kooliöpilse tegutsemisviis. Hobune polnd kunagi (kahel korral mu unenäos)  seal kohas, kuhu ma ta tundi minnes jätsin. pealegi autode vahele oli teda kuidagi niru jätta. Viimasel korral siis leidsin enda hobuse asemelt hoopis suurema pruuni hobuse ja jöudsin kohe järeldusele: "Well, this isn t my hoorse!" . Vaatasin ringi, kus ta mul olla vôiks. Hüüdsin siis teda.  Hüüdsin vist MATT DAMON. Ja minu hobuseke hirnatas ja liikus kohe minu poole. 

Ilmselt nägin unes seda sellepärast, et stalkisin töökaaslasi. ja üks neist on suur hobusefänn. Tema piltidel tundusid hobused tôepoolest nunnud ja vahvad loomad. Kuid minumeelest on tobe hobust omada ainult sellepärast, et temaga hipodroomil üks tiir teha vöi kuhugi vôistlusele saata. Hobune vöiks olla ikka inimese söber ja truu ja samas praktiline kaaslane.  

Piirialad

Töökaaslane oli agaralt nôus selgitama, kus ta Tartus elab. Kirjeldus oli järgmine: "Minu maja taga ei ole enam ühtegi maja." 

Hästi. Vôin öelda, et meiegi elame üsna linna piiril. Meie maja taga on veel umbes ainult 5 maja. Ja siis enam maju ei ole. Tartu on otsas. 

Teised elavad kusagil keskel. Ja eks isegi tunnen puudust lähemast sidemest Emajôega. Nüüd pean söitma kaugele all-linna, et see kontakt kätte saada, samas kui varem ei saanudki ma muudmoodi kui et jôgi tuli ületada.

Nüüd on igapäevaseks ületuskohaks raudtee. Mis nagu jôgi, voolab linnast läbi.

Tere kevad !

Varsti saab juba viies kuu siin uues kodus elatud.

Möni öhtu näeb meil välja selline, et N mängib GTAonline ja mina teen sealsamas körval joogaharjutusi. Vahel näeb meie öhtu välja nii, et N teeb musa, klapid peas, ja mina loen vandenöuteooriate kohta. Vahel näeb meie öhtu välja nii, et vaatame midagi koos, nt Broad Cityt, meil on küpsised vôi suur shokolaad ja mul on suur tass teed nagu ikka. Sageli mööduvad öhtud ülikiiresti.

Hommikuti päike aknasse ei lajata, kuid öuepealsed majad säravad nagu uued. Säravkollased ja punased on nad ja moodustavad geomeetrilisi kujundeid. Pargis kraaksatab lind, aias vedeleb tühi kast, murumätas hakkab roheliseks minema. Öhk on värske, öhinat täis, ja köögilaua äärest avaneb meeldiv vaade sellele, kuidas ümber me maja asuvatesse lasteasutustesse emad-isad-lastega ruttavad, könnivad koeragajalutajad ja niisama köndijad, kellel paistab varahommikul aega küll olevat.

Hommikupraktika mul on selline, et N magab, mina teen harjutusi, loen möne uudise, söön putru ja lähen dushi alla, nii et Terevisioon samal ajal üürgab. Trepikojas kölab kingaklöbinat ja jalakeste pladinat, meie korterist tuleb Urmas Vaino häält. 

Vôiks arvata, et kevadpäike paitab pöski ja köik on ainult lilleline kui rattaga kesklinna kruisiin. Reaalsus on see, et mul oleks elektrimehe prille vaja, et oma silmi vastutuleva tuule eest kaitsta. Olen silmavee, tati ja natuke külmetavate körvadega jöudnud Küütri tänavale, kus näen seda vanemate naisterahvaste paari, keda talvel bussis nagu aamen kirikus, ja siis tuleb see hetk, kus Aleksandri tänaval on kraanad, inimesed ja autod. Ühe kraana otsas täpselt könnitee kohal ripub neli suurt betoonplokki. Viimane katsumus on see, et pärast ratta kinnitamist trepikoja käsipuu külge, on püksid eitea kuidas tolmuseks saanud, pühin neid seal natuke ja astun röömsalt ja röösatavate pöskedega lifti. 

Oma töökoha lifti kohta oleks paljugi könelda. Aga veel rohkem oleks seda mu töökaaslasel, kes seal kuusepuuga koristajamammit ja muud situatsioonikoomilist köige rohkem läbi elanud.

Minu kevadist musa aka tagasi juurde juurde:

Kööginurk

Puhkusenädal 2. Ärkan viimastel hommikutel ôrna tilkumise peale, mis aknatagant kostab. Ärkan hilja. Praegu näiteks on torm ja N ei ole veel kodus. Tegin omale lisakohvi ja sôin oma osa öhtusöögist ära - parem varem kui hiljem.

Praegu on meil siis nimelt pankrotiperiood. Nonii, nagu koer, haistan, et nüüd tuleb N, trepikojas käivad kahtlased kolksud, oleks nagu aeg. Pankrotiperioodil tuleb lähtuda lihtsatest tôdedest aka ära kasutada köik kuivained, mis kappi seisma jäänud, ja seejuures kasutada nt juurvilju, mis on odavad. Nonii, N on uksel nüüd. 

"Terve koridor löhnab selle järele!" teatab ta.

"Löhnab hästi?"

"Ei."

Mehed...

Igaljuhul on pannil vaesemehe bolognese kaste. 

- Pool pakki makarone ( optima ca 0.30 eur)

- sibulad ( 4 tk 0.19)

- pool karpi seeni (terve pakk maximas 0.79)

- möned porgandid ( terve pakk ca 0.40)

- kolmveerand pakki tomatipastat Tomtera basiilikuga (ca 0.80)

- hakkliha 150g ( ca 0.60)

- maitseained 

Edasi ei ole raske arvata, mis nende komponentidega teha.

Homme arvatavasti läheb tatra söömiseks. Sisse panen porgandeid, järelejäänud tomatikastme. Oleks möni seen alles, siis ilmselt ka neid, sibulat, jaaaa hakkliha. 

Minu nipid "kuu löpuks" on varuda odavaid, aga enamasti vitamiinikaid asju:

1) porgandeid

2) kaalikat

3) kartuleid

4) kapsast

5) sibulat ja küüslauku

6) erinevaid maitseaineid 

alati peab varuks olema kôikmöeldaaid kuivaineid - pasta, tatar, riis, läätsed, gusgus jne...

Hetke suurim soovid: cayenne`i v must pipar, sojakaste, veiniäädikas.

Hetke ettepanek N`lt: "Palgapäeval teeme läbi selle Vungi v Toidutare nädalamenüü ilma lihata".