Varsti saab juba viies kuu siin uues kodus elatud.
Möni öhtu näeb meil välja selline, et N mängib GTAonline ja mina teen sealsamas körval joogaharjutusi. Vahel näeb meie öhtu välja nii, et N teeb musa, klapid peas, ja mina loen vandenöuteooriate kohta. Vahel näeb meie öhtu välja nii, et vaatame midagi koos, nt Broad Cityt, meil on küpsised vôi suur shokolaad ja mul on suur tass teed nagu ikka. Sageli mööduvad öhtud ülikiiresti.
Hommikuti päike aknasse ei lajata, kuid öuepealsed majad säravad nagu uued. Säravkollased ja punased on nad ja moodustavad geomeetrilisi kujundeid. Pargis kraaksatab lind, aias vedeleb tühi kast, murumätas hakkab roheliseks minema. Öhk on värske, öhinat täis, ja köögilaua äärest avaneb meeldiv vaade sellele, kuidas ümber me maja asuvatesse lasteasutustesse emad-isad-lastega ruttavad, könnivad koeragajalutajad ja niisama köndijad, kellel paistab varahommikul aega küll olevat.
Hommikupraktika mul on selline, et N magab, mina teen harjutusi, loen möne uudise, söön putru ja lähen dushi alla, nii et Terevisioon samal ajal üürgab. Trepikojas kölab kingaklöbinat ja jalakeste pladinat, meie korterist tuleb Urmas Vaino häält.
Vôiks arvata, et kevadpäike paitab pöski ja köik on ainult lilleline kui rattaga kesklinna kruisiin. Reaalsus on see, et mul oleks elektrimehe prille vaja, et oma silmi vastutuleva tuule eest kaitsta. Olen silmavee, tati ja natuke külmetavate körvadega jöudnud Küütri tänavale, kus näen seda vanemate naisterahvaste paari, keda talvel bussis nagu aamen kirikus, ja siis tuleb see hetk, kus Aleksandri tänaval on kraanad, inimesed ja autod. Ühe kraana otsas täpselt könnitee kohal ripub neli suurt betoonplokki. Viimane katsumus on see, et pärast ratta kinnitamist trepikoja käsipuu külge, on püksid eitea kuidas tolmuseks saanud, pühin neid seal natuke ja astun röömsalt ja röösatavate pöskedega lifti.
Oma töökoha lifti kohta oleks paljugi könelda. Aga veel rohkem oleks seda mu töökaaslasel, kes seal kuusepuuga koristajamammit ja muud situatsioonikoomilist köige rohkem läbi elanud.
Minu kevadist musa aka tagasi juurde juurde:
No comments:
Post a Comment