Eile oli vihmane ja lörtsine laupäev, mis enamjaolt möödus vanaema juures. Nagu peaaegu alati, ei ole vanps üksinda kui sinna jôuan. Eile oli tal külas sugulane Mall, kes oma lapselastest kôneles. Need on matemaatikageeniused, aga ega ka geeiuste elu on vahel raske ja kahtlemata seikluslik.
Ühel poisil olevat kahtlane matemaatika ôppejôud seal (kôrgemas) koolis, kus ta käib. Ôppinud nemad siis nagu ikka vanaemaga eksamiks ja teinud ülesandeid. Lôpuks jäänud vanaemal selline mulje, et see ôpetaja on tôesti nii kahtlane (jätab pooled asjad ôpetamata jnejne). Leppisid nad siis kokku, et spikerdavad eksamil. Masterplaan selline, et vend saadab teisele vennale ülesande sms^iga ja too siis edastab selle vanaemale, kes ülesande ära lahendab ja vastuse tagasi saadab. Ootavad vend ja vanaema, aga ei kippu ega kôppu eksamitegijalt. Lôpuks helistab kutt ise otse vanaemale. Vanaemal veel närv sees, et no mis, kokku sai ju lepitud, et lapselaps helistab teisele vennale ja too saadab edasi... Igaljuhul, 10 min pärast eksami algust helistab kutt otse vanaemale, too vôtab erutusega telefoni. Selgub, et ôppejôud on purjus ning seetôttu lükatakse eksam edasi ja ôppejôud valladatakse.
A la selliseid lugusid sai räägitud. Minul pole midagi huvitavat oma matakogemuste kohta rääkida. Ainult seda, et üks mu mateöps oli ema söbranna, kellel peale mate on veel igasuguseid huvisid nagu raamatud, filmid ja kokandus. Palju meelsamini kui matatundi oleks läinud talle külla, head paremat vitsutanud, kassile pai teinud, ja siis asunud mataülesannete kallale, aga oh well, minu rongid on läinud.
Gümnasiumi- aja mateôps oli pigem vôimleja. Käisime Imbi-trennis. Ja vahel sai mataülesandeid sinna kaasa vôetud. Too ôps jäi meelde sellega, et ta olevat karastanud end paljajalu lumes ning mul on eredalt meeles ka hetk, kui ta tunni katkestas, sest nägi, et ühe ôpilase kalamehest isa oli kalu täis kaubikuga ôuepeale sôitnud. Värsket kala ei saanud ometi jätta tunni pärast ostmata...
Igaljuhul, tulles tagasi eilse päeva juurde, vahepeal jäime vanaemaga kahekesi ja muidugi sai kah juttu aetud. Mul juba 5 imepisikest tassitäit tema imelahjat kohvi kurgust alla kallatud. Ja siis tulid vanemad. Emal praetud räimed kaasas, millest mitte ei saanud eemal hoitud ennast. Ei tea, mis selle kalaga on, aga seda vôin süüa löpmatuseni...
Ôhtuks ikkagi plaanisin koju/tagasi Tartusse minna, kuigi tegelikult öö vanpsi juures poleks paha teinud. Aga ega ma vist nagu vanps ise, et meelsasti enam kuhugi niisama ööseks ei jää. Ikka iga roju oma koju.
Kiirkorras enne mu minekut värvisime mune vanade värviandvate lôngade, riidejuppide ja sibulakoortega. Vanaemal omad nipid, mida ta ise ikka kôige paremini valdab, kuigi me ka püüdsime ja munad tulid ilusad välja kôigil. Pildid allpool.
Tänast hommikut on mönus alustada omas kodus. Vahepeal viskas päikest, vahepeal paistis taevas tumesinine, aga pilv läks ikkagi kaugelt mööda. Mune koksida ei raatsinud, iludused, ehk homme siis.
N oli eile kôpitsenud ühe intervjuu kallal, mis järgmises lehes(järgmisel kuul) ilmuma peaks ja teisipäevaks on monteerida üks saade kokku. Tema "töökoht" on ikka ühe arvutikese taga istumine - tundub ju, et musamehel peaks terve kolu täis stuudio olema, aga tema saab oma pea seitsme aastaseks saava arvutiga hakkama.
 |
| värsked munad otse kastrulist vanpsi juures |
 |
| kodu kaasa sain sellised munad, 2 köige igavamat-pragulist minu tehtud rohelise tee ja saialilleöitega |
 |
| päike toas, N arvutitaga, mina lauataga |
No comments:
Post a Comment