vahepeal rôdul / vitamiin päike ja vitamiin jôgi

Naudin neljatunnist tööpäeva ja turult pisikese taketesega koju jôudes riietun lühkaritesse, lükkan jalga sandaalid ja kiman shoortkattipidi alla jôeäärde, kus rannahooaeg on (mitteametlikult) alanud. Ôues on umbes 20 soojakraadi ja ma enam ei taha peale sandaalide ja lühkarite muud kanda. Ja siis teised taimed said ka rôdule :) 

Suu puhtaks mölisen...

Söber S`ga suhtlemine meenutab, et märksa rohkem tuleks silma peal hoida second hand kaupadel, leidudel ja andidel. Ta ise elab veidi nagu kerjusmunk, aga samas annab heldelt teistele asju ära. N ei käi peaaegu kunagi shoppamas, sest saab palju asju just temalt. S sünna on päev hiljem kui mu emal, seega süüdistan tähtedeseisu tema helduses. Tahaks, et ka tema kodul oleks blogi, sest seal on oma lihtsus, ilu ja nipid. Ja üks hästi karvane kass, keda varsti seal enam pole. Oma nipid ja ilu on ka M kodul. See on harmoonia tempel, ütleks ma... Aga hetkel pole ka sellest kohast siia ühtegi pilti panna. Märksônadeks ehk kohupiimaseinavärvid, iselaotud mosaiik köögis, mugavus. 

Tulles tagasi oma mööbliharrastuste juurde. Kuna ma ise kôikjale ei jöua, siis on lihtsam vahtida asju e-poodides. Ja Soovis, sest ma ei viitsi miskit suurt pakki teisest Eesti otsast v kaugemalt oodata, vaid tahaks kôik asjad siin maakonnas ära ajada. 

Hea uudis on see, et sain oma maikuu graafikut veidi kohendada nii, et mul on nädala sees rohkem aega linnapeal töllerdada, ayee. 

Aeg kohendada rödu!

 aias toimetamas

Mind ju aeti paradiisiaiast välja kui olin ca 10 a. Vanpsi majaosa ja dzunglit meenutav tohutu aed said uutele omanikele, kes sellest imede ja mängumaast, mu teadvuse kasvulavast omale suure inglise muru väljaku buldooserdasid. 

Lillemüüatest-kasvatajatest sugulastel kah selline suur sopiline aed Ihastes, mis lôppeb hipodroomiga. 

Seega ei ole freudikummardajatel raske järeldada, miks minule sellised aiad on hingelähedased ning lausa aiaideaalideks. Teisalt pole mul midagi ka lageda maa, muruplatsi ja ääretu minimalistliku korra vastu. Midagi taolist on teiste vanavanemate maakodus. 

Ja üks kena sümbioos on jaapani aed. 

Well, anywayz... kuna mul endal aeda ei ole, olen kaua soovinud omale eluaset, millel oleks rödu. Rôdu on toa pikendus ja on sellisele isikule nagu mina (kes mitmeteise ruutmeetrilist aeda hooldada ei jôuaks - jäägem realistlikuks oma vôimete koha pealt) ideaalne tööpöld ja pelgupaik.

Röduga kaasas käivad mitmed mönud ja kasulikkused. 

1) Seal saab teha peaaegu köiki asju, mida toas, aga värske öhu käes, nt a) pesu kuivatada, b) juua hommikune espresso v roheline tee c)süüa d)lugeda e) internetis häkkida f) söögitaimi ja ilulilli kasvatada g) vastu vôtta suur loomingulisepuhang, mis just sellises kohas arvatavasti vôib suurema tôenäosusega peale tulla. h) jne...

2) Seal saab teha asju, mida tehakse aias a)loe eelmist punkti b) röhutada eelmise punkti alapunkti f. 

Kuna on hilisôhtu ja ma ootan tegelikult küünelaki kuivamist siin, siis hetkel ei jätkaks rohkemate rödu mönudega.  Mainiks ära väikese miinuspoole (mis mönesmöttes on ka pluss) konkreetselt meie antud rödu osas - päikest vötta seal ei saa, sest see asub varjupoolel.

Ps. Liitusin vahepeal Pinterestiga ja seal siis näha kogumik rôdupildikestest, mis mind ispireerivad. Link siin! 

Ps. Ema selgeltnägija teadis jälle ja tôi maalt tükikese kevadet. Seega on nurgakivi rödusisustusele-haljastusele kenasti antud (vaata pilti allpool). Aitähh! 

Ps. Ja aitähid ka elukaaslasele, kes arvatavasti seda kevadekest nähes pani tähele, et aknad ei ole ülearu puhtad...

Veel pilte/jutte pühadest....

Eile oli vihmane ja lörtsine laupäev, mis enamjaolt möödus vanaema juures. Nagu peaaegu alati, ei ole vanps üksinda kui sinna jôuan. Eile oli tal külas sugulane Mall, kes oma lapselastest kôneles. Need on matemaatikageeniused, aga ega ka geeiuste elu on vahel raske ja kahtlemata seikluslik. 

Ühel poisil olevat kahtlane matemaatika ôppejôud seal (kôrgemas) koolis, kus ta käib. Ôppinud nemad siis nagu ikka vanaemaga eksamiks ja teinud ülesandeid. Lôpuks jäänud vanaemal selline mulje, et see ôpetaja on tôesti nii kahtlane (jätab pooled asjad ôpetamata jnejne). Leppisid nad siis kokku, et spikerdavad eksamil. Masterplaan selline, et vend saadab teisele vennale ülesande sms^iga ja too siis edastab selle vanaemale, kes ülesande ära lahendab ja vastuse tagasi saadab. Ootavad vend ja vanaema, aga ei kippu ega kôppu eksamitegijalt. Lôpuks helistab kutt ise otse vanaemale. Vanaemal veel närv sees, et no mis, kokku sai ju lepitud, et lapselaps helistab teisele vennale ja too saadab edasi... Igaljuhul, 10 min pärast eksami algust helistab kutt otse vanaemale, too vôtab erutusega telefoni. Selgub, et ôppejôud on purjus ning seetôttu lükatakse eksam edasi ja ôppejôud valladatakse.

A la selliseid lugusid sai räägitud. Minul pole midagi huvitavat oma matakogemuste kohta rääkida. Ainult seda, et üks mu mateöps oli ema söbranna, kellel peale mate on veel igasuguseid huvisid nagu raamatud, filmid ja kokandus. Palju meelsamini kui matatundi oleks läinud talle külla, head paremat vitsutanud, kassile pai teinud,  ja siis asunud mataülesannete kallale, aga oh well, minu rongid on läinud.

Gümnasiumi- aja mateôps oli pigem vôimleja. Käisime Imbi-trennis. Ja vahel sai mataülesandeid sinna kaasa vôetud. Too ôps jäi meelde sellega, et ta olevat karastanud end paljajalu lumes ning mul on eredalt meeles ka hetk, kui ta tunni katkestas, sest nägi, et ühe ôpilase kalamehest isa oli kalu täis kaubikuga ôuepeale sôitnud. Värsket kala ei saanud ometi jätta tunni pärast ostmata...

Igaljuhul, tulles tagasi eilse päeva juurde, vahepeal jäime vanaemaga kahekesi ja muidugi sai kah juttu aetud. Mul juba 5 imepisikest tassitäit tema imelahjat kohvi kurgust alla kallatud. Ja siis tulid vanemad. Emal praetud räimed kaasas, millest mitte ei saanud eemal hoitud ennast. Ei tea, mis selle kalaga on, aga  seda vôin süüa löpmatuseni... 

Ôhtuks ikkagi plaanisin koju/tagasi Tartusse minna, kuigi tegelikult öö vanpsi juures poleks paha teinud. Aga ega ma vist nagu vanps ise, et meelsasti enam kuhugi niisama ööseks ei jää. Ikka iga roju oma koju.

Kiirkorras enne mu minekut värvisime mune vanade värviandvate lôngade, riidejuppide ja sibulakoortega. Vanaemal omad nipid, mida ta ise ikka kôige paremini valdab, kuigi me ka püüdsime ja munad tulid ilusad välja kôigil. Pildid allpool. 

Tänast hommikut on mönus alustada omas kodus. Vahepeal viskas päikest, vahepeal paistis taevas tumesinine, aga pilv läks ikkagi kaugelt mööda. Mune koksida ei raatsinud, iludused, ehk homme siis. 

N oli eile kôpitsenud ühe intervjuu kallal, mis järgmises lehes(järgmisel kuul) ilmuma peaks ja teisipäevaks on monteerida üks saade kokku. Tema "töökoht" on ikka ühe arvutikese taga istumine - tundub ju, et musamehel peaks terve kolu täis stuudio olema, aga tema saab oma pea seitsme aastaseks saava arvutiga hakkama. 

värsked munad otse kastrulist vanpsi juures

kodu kaasa sain sellised munad, 2 köige igavamat-pragulist
minu tehtud rohelise tee ja saialilleöitega

päike toas, N arvutitaga, mina lauataga

munadepüha eel... #reede

Kevadised juustusaiad

maiustame pashataolise mökerdisega :)

Puhkus munapühade ajal

s:"ma olen ju see, kes mitte kellelegi-millelegi, isegi... tea küll..."

m:"putukatele?"

s:"...liiga ei tee ei teeks..."

Mingi taoline telefonivestlus söbraga leidis ükskord aset teemadel, miks me kunagi kellasid sünkroniseeriud ei saa ja miks ta muga pajuoksi korjama ei tule. Olen minagi hakanud vähehaaval mötlema, et noh.. kas oksasid ja muud elusloodust ôue kakkuma minna ikka niiväga kôlbab? Mingid kôlbelisusküsimused hakkavad tekkima.

Eks vanad eestlased rääkinud puudega ja selgitanud neile, mis otstarbel nad kohe maha vöetakse. Mina tahan köigest, et mu akna all oleksid rohelistes pungades ja urbades oksad. Asi pole elu ja surma vahel muidugi. Seega okste tuppatoomine on seljatatud. Poest üks potilill ja asi vask. 

Tegelikult tahtsin veel oma unenägudest rääkida. Kuna mul nüüd nädalake puhkust ja aega unenägusid näha, siis ma neid ka näen. Ja väheke analüüsides on neil ikka tugev side sellega, mis eelmisel päeval kogetud, kuuldud, nähtud. Vot. Mitte köik unenäod muidugi.

Taaskord nägin unes olukorda, kus seekord kôlkusin alguses mingisugusel linnamüüril ja seejärel sattusin mingisugusesse majja, mille köik korrused läbi käisin. Muidugi pönev vaadata, kuidas sama ruum erinevat moodi iga pere poolt möblitseertud. Alla jôudes nägin maja ees mönusad helesinised basseine peaaegu nagu TÜRi ees need Lotmani kujuga ansabli moodustavad basseinikesed. 

Aga päevakajalised unenäod on näiteks need, et paar päeva tagasi nägin unes. et olin maal. maa oli lumest valge ja üle taeva lendas mingi komeeditaoline asi, mis endast musta tossu maha jättis. must toss oli kuidagi suleline. See tulenes ilmselt telefonikônest isaga - kavatsen maal kah veidikene rohelisem näpp olla sel aastal ja kuba kavandan. 

Unes nähtud musavidjo, kus me oleme Kz`ga metsas, tüüned värvitoonid ja äge musa - arvatavasti see, et temal seal TMW ajal fun fun ja mina siin tutvusin hoopis ühe teise bändiga. 

Täna aga nägin unes, et ma käisin koolis, Oma kodulinnas, selles koolis, mida praegu buldooseritega kokku aetakse... Käisin koolis hobusega. Armsa pruuni hobusega. Aga hobusega koolis käimine polnud mitte harlilik kooliöpilse tegutsemisviis. Hobune polnd kunagi (kahel korral mu unenäos)  seal kohas, kuhu ma ta tundi minnes jätsin. pealegi autode vahele oli teda kuidagi niru jätta. Viimasel korral siis leidsin enda hobuse asemelt hoopis suurema pruuni hobuse ja jöudsin kohe järeldusele: "Well, this isn t my hoorse!" . Vaatasin ringi, kus ta mul olla vôiks. Hüüdsin siis teda.  Hüüdsin vist MATT DAMON. Ja minu hobuseke hirnatas ja liikus kohe minu poole. 

Ilmselt nägin unes seda sellepärast, et stalkisin töökaaslasi. ja üks neist on suur hobusefänn. Tema piltidel tundusid hobused tôepoolest nunnud ja vahvad loomad. Kuid minumeelest on tobe hobust omada ainult sellepärast, et temaga hipodroomil üks tiir teha vöi kuhugi vôistlusele saata. Hobune vöiks olla ikka inimese söber ja truu ja samas praktiline kaaslane.