Käisime täna ostmas põrandaliiste ja pistikuid, sekka veel paari tarvilikku elementi. Ja mingisugust jublakat, mis ühtesid voolikuid kinni hoiab. Antud ülesanne ületas igasuguse ettekavatsetud "lähme kohale ja vaatame" lihtsuse piiri. Poe sulgemiseni oli 15 minutit. Tunne oli veidike nagu "naabrist parem" saates, kus otsuseid tuleb langetada kiiresti ja võimalikult õigesti.
Alustagem algusest. Õuepüksid jalga ja minek. Rosinale selgitada, et tema seekord kaasa ei tule.
Mis meenutab, kuidas eile möödusin ühest koeraga mammist ning kuulsin tema südamlikku manitsemist. Mammi, nähes mind mööda vuramas, hakkas koerale sõbralikult ja püüdlikult selgitama:"Ma rääkisin ju sulle enne, et ära kaugele mine, näe, võid ratta alla jääda" . .. Või et neil oli koeraga juba varem kokku lepitud ja läbiräägitud, okei. Teeme ka Rosinaga midagi taolist vahel. Aga viimati lollitasime sõnaga "ploom", mis ta täiesti pöördesse viis. Ploom! Sellise üllatunud häälega. Ploom!
Väljas oli äkitsi vihmaseks ja tuuliseks läinud. Jäin alguses äbardlikult maha, väsinud. Aga utsitamise peale tõstsin tempot ning leidsin peatselt ka ergonoomilise lahenduse hoidumaks üleliigsetest ja kiiretest sammudest. Bussipeatus. Pidin elukaaslast lausa kättpidi talutama, et ta "õigest kohast" üle sõidutee tuleks ning jumalapärast mitte paar liigset sammu teeks.
"Are you manhandling me?" küsis mu kaaslane veid ehmunult sellise ratsionaalse logistika ja suunamise peale. Selgitasin olukorda."Man up" oleksin võinud vastata, kuid nämmutasin midagi, püüdes olukorra ebamugavusest tingitud zeste selgitada. Arukas on sellise ilmaga siiski 1 peatus bussiga sõita, eriti kui see läheb 2 minuti pärast.
Lähima ehituspoe sisekliima on minul vanal ehhituspoodlejal selge. Kui kohta pisut sagedamini külastaks, saaks täpsemalt aru, kellest kassapidajad valjuhäälselt taga räägivad. Tundsin isegi veidi empaatiat. Üks teenindaja oli hämmeldunud, et keegi noor sugulane ei helistanud talle tagasi. MItte kunagi. Sest ta ei viitsinud. On jultumus. Pikem taustajutt, küsige, kui tahate klatsi kuulata. Mina siin olen siiski remondijutu peal väljas momendil.
Enivei, mis kus asub, on mul üsna selge. Vastukaaluks, mis selge ei ole, on videocallid elukaaslasele. Püüdsin eelminekord helistades näidata mõnda toodet, et konsulteerida, kas see on õige või vajalik, aga panin kogemata valjuhääldi peale.
Nüüdki oskasin meid limiteeritud aja jooksul õigetesse riiulivahedesse juhatada. Aga mida ma ei osanud. Valida pistikuid! Sest neid on nii palju!
Okei. Nutikas: käppelt valisime oma teised errandid ära teha, ja naasesime siis keerulisema ülesande juurde tagasi - need neetud pistikupesad ja lüliti. Meil neid pistikuid tarvis 11. Mõnda pistikuraami neljalist, mõnda kahelist, mõnda ühelist, if u know what i mean. Beezid, hallid, valged, erinevad firmad. Jeesus! Milline on hea pistikufirma?? Pole eales selle üle juurelnud. Haarasime lähedalasuva vanema müügihärral nööbist, aga ta ei osanud meid kuigi palju edasi aidata. Minumeelest. Aga paistis, et mu armas elukaaslane sai innustatud.
Võtame valged! Meie esimene otsustav valik. Well.. jah. Ja noh, ühe firma omad peavad olema. pistikud ja nende ümbrised. Võtsin ühe kätte, näitasin - see on valge, võtame selle!
"See on liiga ovaalne, ja selliste ovaalsete relieefidega," teatas kaasa murelikult.
"Kus?"'
"Katsu!"
"Jummel on jah. Selliseid me ju ei taha"
Siililegi selge. Huvitaval kombel on meil mingisugused asjad, mida ei pea üksteisele selgitama, sarnane siseesteetika (va see et ta arvab et slim fit triiksärgid on okeid, ma ikka oversized fänn + veel mõned minor erimeelsused. nt et seisundiline musa ja modernism ei ole tema jaoks musa. pffff)
Üritasin seal veel üht ja teist katsuda, aga temal juba selge, et võtame need ABB omad ära, mis küll üsna kallid, aga nad ei ole vähemalt relieefidega (mis, nagu tuleb välja, meil elutoa omadel on! omg!). Firma nime olin kuulnud - sounds legit.
Nüüd jääb vaid loota, et oleme õige valiku teinud.
Uih, obstaakleid oli veel. Haaran hunnikust endaarvates ühe pistikuraami, aga see on hoopis riiuli vaheseinake, mille sealt lahti kangutasin. Oeh. Ja kus on neljased raamid, mida meil nimelt tarvis on?
Veidi tuhninud, vaatasime hinnasilte ning võtsime hinnasildi infot jälgides õiged.
Hinnasildi info aga tekitas kerget hämmeldust pistikute endi osas. Allpool asetsevad olid ca 5 eur, ja ülemised ca 3 eur. Alumine on maandusega! Aga ülemine on ka! Aga alumine on ... isegi kood oli sama. Igaks juhuks krahmasime ülemiselt 3 eur korruselt 11 pistikut ja panime kassaleti poole ajama.
Liistud jäidki ostmata. Aga ega sellise vihmase ilmaga poleks olnud neid ka väga meeldiv transportida.
Siis viskasime elektrikuhärrale kõne peale, veidi kahtlane, et tal kohe aega nädalavahetusel tulla, ja off we went.
Homme on mul keeruline päev. Laupäev. Suur soov on UIT raames mitu linna erinevates otstes asuvat taiest külastada. Ja jõuda ka K Rautasse ühte lampi vaatama/ostma, milles me jõudsime konsensusele, et see on ok. Also, Tõmbest tumesinine fusion värv - enne uue mööbli soetamist soodukaga katsetada vana mööbli värvimist tumesininseaga ja ehk on veidi värksem tunne enne kui uus mööbel paika saab (hopefuölly jõuluks) Samal ajal tuleb elektrik ca kl 15. Õhtul kell 21 on veel ka rattaretk öises Tartus. Ma tahaks näha, miuke on Kvissentali linnaosa! Ja tegelikult tahaks ka Tarantino uut filmi näha, mida just homme saaks, sest ülehomme kavatsen joogasse jõuda õigeaegselt, ja selleks on vaja mentaalselt ja kehaliselt valmistuda. Tahaks kõike jõuda. Eks uni selgitab vist välja, millised tegevused sõelale jäävad. Pluss, veidi murelikuks teeb, et ei ole saanud pangast silmaopi toetuse/laentsi vastust. See on teisipäeval. Jõle tobe, kui sellise finantsilise viperuse taha asi jääb. Aga vast ei jää! Esmaspäev on ka päev.
No comments:
Post a Comment