Oktoobrilõpu vibez

Vihma muudkui kallab. Kolletamise päevaks oli kask lehtedest täitsa paljaks tuuldunud. Pilvealune ilm soodustab sissepoole elamist nii korteri osas kui ka oma kesta sees. Mõtlik. Elav tuli küünalde näol aitab kuidagi end jonksus hoida.

Tegelikult, vähehaaval olen hakkanud mõtlema uuele diivanile. Elutuba on muidu üsna tühi. Elu on koondunud akna alla. Mulle meeldib akna all. Aknavaade on oluline. Pidevalt näen inimesi, kelle koduaknad on ribarakdinate varjus, igaveses pimeduses. Ja nad on sellega rahul.

Mingi osa minust arvab, et kui kardinapuu ja kardinad elutoa akna ette panna, oleks äge, oleks hubane. Olen vaadanud erinevaid kardinaid, aga pole leidnud päris seda, mis kõnetaks. Teine osa minust on rahul praeguse aknaseisundiga. Kardinad koguvad tolmu, ja see on viimane, mida oma koju soovida.