Tuesday, March 31, 2015

Puhkus munapühade ajal

s:"ma olen ju see, kes mitte kellelegi-millelegi, isegi... tea küll..."
m:"putukatele?"
s:"...liiga ei tee ei teeks..."

Mingi taoline telefonivestlus söbraga leidis ükskord aset teemadel, miks me kunagi kellasid sünkroniseeriud ei saa ja miks ta muga pajuoksi korjama ei tule. Olen minagi hakanud vähehaaval mötlema, et noh.. kas oksasid ja muud elusloodust ôue kakkuma minna ikka niiväga kôlbab? Mingid kôlbelisusküsimused hakkavad tekkima.

Eks vanad eestlased rääkinud puudega ja selgitanud neile, mis otstarbel nad kohe maha vöetakse. Mina tahan köigest, et mu akna all oleksid rohelistes pungades ja urbades oksad. Asi pole elu ja surma vahel muidugi. Seega okste tuppatoomine on seljatatud. Poest üks potilill ja asi vask. 

Tegelikult tahtsin veel oma unenägudest rääkida. Kuna mul nüüd nädalake puhkust ja aega unenägusid näha, siis ma neid ka näen. Ja väheke analüüsides on neil ikka tugev side sellega, mis eelmisel päeval kogetud, kuuldud, nähtud. Vot. Mitte köik unenäod muidugi.

Taaskord nägin unes olukorda, kus seekord kôlkusin alguses mingisugusel linnamüüril ja seejärel sattusin mingisugusesse majja, mille köik korrused läbi käisin. Muidugi pönev vaadata, kuidas sama ruum erinevat moodi iga pere poolt möblitseertud. Alla jôudes nägin maja ees mönusad helesinised basseine peaaegu nagu TÜRi ees need Lotmani kujuga ansabli moodustavad basseinikesed. 

Aga päevakajalised unenäod on näiteks need, et paar päeva tagasi nägin unes. et olin maal. maa oli lumest valge ja üle taeva lendas mingi komeeditaoline asi, mis endast musta tossu maha jättis. must toss oli kuidagi suleline. See tulenes ilmselt telefonikônest isaga - kavatsen maal kah veidikene rohelisem näpp olla sel aastal ja kuba kavandan. 

Unes nähtud musavidjo, kus me oleme Kz`ga metsas, tüüned värvitoonid ja äge musa - arvatavasti see, et temal seal TMW ajal fun fun ja mina siin tutvusin hoopis ühe teise bändiga. 

Täna aga nägin unes, et ma käisin koolis, Oma kodulinnas, selles koolis, mida praegu buldooseritega kokku aetakse... Käisin koolis hobusega. Armsa pruuni hobusega. Aga hobusega koolis käimine polnud mitte harlilik kooliöpilse tegutsemisviis. Hobune polnd kunagi (kahel korral mu unenäos)  seal kohas, kuhu ma ta tundi minnes jätsin. pealegi autode vahele oli teda kuidagi niru jätta. Viimasel korral siis leidsin enda hobuse asemelt hoopis suurema pruuni hobuse ja jöudsin kohe järeldusele: "Well, this isn t my hoorse!" . Vaatasin ringi, kus ta mul olla vôiks. Hüüdsin siis teda.  Hüüdsin vist MATT DAMON. Ja minu hobuseke hirnatas ja liikus kohe minu poole. 

Ilmselt nägin unes seda sellepärast, et stalkisin töökaaslasi. ja üks neist on suur hobusefänn. Tema piltidel tundusid hobused tôepoolest nunnud ja vahvad loomad. Kuid minumeelest on tobe hobust omada ainult sellepärast, et temaga hipodroomil üks tiir teha vöi kuhugi vôistlusele saata. Hobune vöiks olla ikka inimese söber ja truu ja samas praktiline kaaslane.  

Monday, March 30, 2015

Väike riiul ja ümberkorraldused

Talvel oli see riiul elutoas akna all, nüüd öökapinurgakeseks.



Saturday, March 28, 2015

Piirialad

Töökaaslane oli agaralt nôus selgitama, kus ta Tartus elab. Kirjeldus oli järgmine: "Minu maja taga ei ole enam ühtegi maja." 

Hästi. Vôin öelda, et meiegi elame üsna linna piiril. Meie maja taga on veel umbes ainult 5 maja. Ja siis enam maju ei ole. Tartu on otsas. 

Teised elavad kusagil keskel. Ja eks isegi tunnen puudust lähemast sidemest Emajôega. Nüüd pean söitma kaugele all-linna, et see kontakt kätte saada, samas kui varem ei saanudki ma muudmoodi kui et jôgi tuli ületada.

Nüüd on igapäevaseks ületuskohaks raudtee. Mis nagu jôgi, voolab linnast läbi.




Thursday, March 26, 2015

Tere kevad !

Varsti saab juba viies kuu siin uues kodus elatud.

Möni öhtu näeb meil välja selline, et N mängib GTAonline ja mina teen sealsamas körval joogaharjutusi. Vahel näeb meie öhtu välja nii, et N teeb musa, klapid peas, ja mina loen vandenöuteooriate kohta. Vahel näeb meie öhtu välja nii, et vaatame midagi koos, nt Broad Cityt, meil on küpsised vôi suur shokolaad ja mul on suur tass teed nagu ikka. Sageli mööduvad öhtud ülikiiresti.

Hommikuti päike aknasse ei lajata, kuid öuepealsed majad säravad nagu uued. Säravkollased ja punased on nad ja moodustavad geomeetrilisi kujundeid. Pargis kraaksatab lind, aias vedeleb tühi kast, murumätas hakkab roheliseks minema. Öhk on värske, öhinat täis, ja köögilaua äärest avaneb meeldiv vaade sellele, kuidas ümber me maja asuvatesse lasteasutustesse emad-isad-lastega ruttavad, könnivad koeragajalutajad ja niisama köndijad, kellel paistab varahommikul aega küll olevat.

Hommikupraktika mul on selline, et N magab, mina teen harjutusi, loen möne uudise, söön putru ja lähen dushi alla, nii et Terevisioon samal ajal üürgab. Trepikojas kölab kingaklöbinat ja jalakeste pladinat, meie korterist tuleb Urmas Vaino häält. 

Vôiks arvata, et kevadpäike paitab pöski ja köik on ainult lilleline kui rattaga kesklinna kruisiin. Reaalsus on see, et mul oleks elektrimehe prille vaja, et oma silmi vastutuleva tuule eest kaitsta. Olen silmavee, tati ja natuke külmetavate körvadega jöudnud Küütri tänavale, kus näen seda vanemate naisterahvaste paari, keda talvel bussis nagu aamen kirikus, ja siis tuleb see hetk, kus Aleksandri tänaval on kraanad, inimesed ja autod. Ühe kraana otsas täpselt könnitee kohal ripub neli suurt betoonplokki. Viimane katsumus on see, et pärast ratta kinnitamist trepikoja käsipuu külge, on püksid eitea kuidas tolmuseks saanud, pühin neid seal natuke ja astun röömsalt ja röösatavate pöskedega lifti. 

Oma töökoha lifti kohta oleks paljugi könelda. Aga veel rohkem oleks seda mu töökaaslasel, kes seal kuusepuuga koristajamammit ja muud situatsioonikoomilist köige rohkem läbi elanud.



Minu kevadist musa aka tagasi juurde juurde: