Hooajalised kaunistused

Austades minimalismi, otsides nostalgiat, igatsedes hubasust... 

Magamistoas värvilised ledid aye!

Elutoas selline oleng...

Köögi ikebana. Empsil jäi rooside katmisest kuuseoksi üle...

Uued kapid uued leivad uued saiad

Mis saiad? Nisujahu pidavat olema mürk, toitainevaene, paksukstegev ning lõppeks veel ka sõltuvusttekitav. Sellest on rääkinud nii Telegram, Liis Orav (toitumisnõustaja) kui ka mu enda ekstöökaaslasest värske toitumisnõustaja, kes kõike omal nahal läbi proovib. Liis Orav mainis lausa nisujoovastust. Täitsa võimalik, et selline asi olemas on. Mu guugeldamine ei kandnud asjalike artiklite osas kahjuks vilja. Nõu links!

Uhh, üritasin eelmisel aastal saiakesi süüa. Neid sealt turu juurest kohvikukesest: Kreemisaiad ja õuna miskid saiakesed. Olles õginud 3 säärast pehmet ja hästilõhnavat saiakest hakkas kõhus raske ja ebamugav. Selline inimkatse viis mind arusaamani, et ma ei saa saiasõltlastest eriti aru. Ja ei oska nisusõltuvuse kohta aad ega ood öelda.

Okei. Kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsingi!? Ahsoo, tahtsin jõuda infoni, et mul on nüüd juba aasta aega elamine uues kohas, uues korteris, viiendal korrusel. Ja hoopis teistsuguste featuuridega kui eelmine armas korterike.

Teise asjana tahtsin jagada hetkelist kimbatust. Nimelt 2015 aasta detsembris tegin omale korralikke kausikesi lõunasööki tööle kaasa. Mida ma sel aastal teinud olen? Tühjagi?! Fookus on olnud mujal. Energiad on teistsugused. Hommikuti ei ole aega. Ma lihtsalt ei tee omale aega, sest kogu selles olukordade uudsuses olen unustanud oma rutiinid.

Nüüd hakkan sisuliselt kohanema ning oman jõudu oma hommikurutiinid vaikselt tagasi tuua. See tähendab hommikust joogapraktikat ja tööle toidu kaasa vaaritamist. Tee ja vee joomist.

Mitte vähemtähtsam kimbatus tekkis sellest, kui mõtlesin, et mis siis on minu 2017 aasta avastatud uus supertoit. Olen siin eelnevalt avastanud enese jaoks avokaado, kaalika ja bataadi. Selle aasta avastus aga on olemas küll, neid lausa 2.

1) ODRATANG!

Odratangud siis on lihvitud odrakruubid, viimased peaks küll tsipake tervislikumad olema, kuid meil on ju vaja kiiresti söögilaua taha saada ega malda seda haudumist ära oodata. Nad on taskupärane ja ma arvan et tervislikum alternatiiv nt kuskussile ja noh, miks mitte ka kinoale.

Minu sõmera tangupuderi retsept on lihtne:

Võta tangud, pane keevasse vette, jäta sinna miski 15-ks minutiks. 
Samal ajal pruunista pannil sink ja sibul, sage külaline meil pannil on ka spargel ja paprika. 
Nemad võib siis kah ära pruunistada. Lisa maitseks tüümiani, soola (roosa), veidike pipart ja punaseid pipraid.
Võta küpsend tangudega pott pliidilt ja loputa/nõruta ära. Läkita uuesti potti ja kalluta pannil praadund kraam tangude manu. 
Sega, lase veel mõni minut vaiksel tulel küpseda, serveeri, naudi! 

Telefon oli mul parajasti tühi ja ei viitsinud kaunist õhtusöögist pilti tegema hakata. Pisut ülevamal pool on illustratsiooniks tšätt peikaga, kus ta ilmselge vaimustusega eelistab igavale pastaroale (verivorstiga, ta peab liha saama!) tanguputru singiga.

Ma ei ole uurinud tangude/kruupide toitainete sisaldust, aga mulle tundub, et mu veresuhkur läheb lakke ning pudrule omaselt jäävad vektorid ülale üsna kauaks ajaks, nii, et ei teki mingit soovi vahepeal mõnda magusat vahepala napsata.

2) MUSTIKAD!

Selle suve must-have! Õgisin neid igahommikuselt banaanide, vaarikate ja kiividega. Vahel ka niisama. Rimis müüakse kultuurmustikaid. Neid läks nädalas 2 pakki. Siis hakkasin turult metsamustikaid otsima. Nemad läksid kiiresti halvaks, kui neid sügavkülmas ei hoiustanud.




Hetkel aga, mis mind innustas seda postitust üldse kirjutama, oli mu praekapsaisu. Praekapsas bataadi, porgandi ja läätsedega oli toona mul ikka väga mokkamööda.  530 : 2 kapsapurki sai praegu ära nositud.

Aitab küll

pôrandalambil elutoas seismisest. Nüüd on magamistoa kord. Saab probleemivabalt pimenevatel öödel raamatut lugeda.  Rôdult paistab tuluke. Homme läheb väiksele poodlemistuurile - loodetavasti leian normid hubased kardinad. Hetkel tahaks hirmsasti neid Hemtexis allahinnatuid, aga nad ei lähe eriti toa aasiapärasusega kokku vist. 

#hubane

Minu teised kodud

pilt siit

Hubane hall ja rohelus aknataga, Istun kodus, kuigi vôiks olla arvamusfestivalil, toidufestivalil, rakvere ööjooksul,  Antsla laadal v lihtsalt kellelgi külas. Aga ma kodus Bon Iveri mesist kurblikku vôlu ammutamas. Mis vallandab minus grafomaaniahoo, ja sellest ka tänane blogipostitus.

Räägitakse, et unes käid sa teises dimensioonis, misiganes dimensioonis, oma mingis teises elus vms. Olen mitmel korral oma unes käinud huvitava arhitektuuriga kohas, elanud sellistes majades, kus on palju puitraami ja klaasi, aga ka mingisugustes lobudikust maamajades. Kolasin just pinterestis ja nägin midagi, mis mulle üht mu und meenutas. Mingil arhitektuuri lehel ükspäev nägin samuti maja, millega väga sarnases majas oma unes olen elutsenud ja tegutsenud. Môned näited juures. Aga seda  ühte kasvuhoonet meenutavat maja ma enam ei leidnud. Igaljuhul oli see täitsa ok elamiskoht! Ja äge! 

Viimati nägin unes ühte pônevat sakraalehitist, arhitektuuri märkasin alles hiljem, sest unes toimus parajasti mingisuguse muusik-spiritualisti fännikokkutulek. Seal ta tiibklaveri taga asetses vastu akent paistes selline tume nagu vastu valgust ikka, ja andis allkirju. Mul ei olnud tema viimast üllitist ja kuhugi käepeale ta nime ei tahtnud ka. Nägin seltskonnas muideks ka T (kunagine ex), keda oma unedes kôige sagedamini näinud vist üldse (ühes unes kolisin ma taga väga mönisasse kohta hispaanias, kollaste seintega magamistuba oli). Hiljem läksin artisti juurde ja ajasime fännijuttu. Liikusime lôpuks ühte ruumi, mis oli kirikutorni alune saal. Lagi, mis ülevalt kokku viis nagu torbik, oli tumeroheline ja mul oli selle all ebamugav olla. Tikkusin eemale. Praegu meenub, et kui mind ristiti, siis ei tahtnud ma ristimisveega kokku saada, üritasin end selle vee eest hoida, aga sain ikka pihta, natukene, selle veega. Selline eemalehoidmisinstinkt. Sarnane mu unes. Istusime ja kuulasime mingisugust loengut ses veidras rohekas ruumis ja liikusime pärast grupiga mööda tänavat mere äärde. 

Olen unes käinud täiesti müstilistes linnades. Ühes linnas oli mingisugune legendaarne"valge kivi", millest raekoda ja pinnakatteplaadid tehtud. Sinna linna sain hiigelsuure teo peal paljalt mööda jôge ujudes. Linn aga oli juba enam mitte nii utoopiline. Seal vurasid isegi trammid ringi. 

pilt siit

august....

Read the room

Päris sageli ma ei oska seda. Näiteks musa osas. Lähen külla ja tahaks oma lugu panna. Aga atmosfäär ei luba. Mitmeid veidraid episoode on olnud. 

Muusika osas on vahel huvitav mônega teha sellist "mina tulen sinu tasemele sina minu tasemele" asja, et laseme üksteisele midagi, mida mölemad tolereeriks. Saad teada, mis mulje sinust on jäänud. Näiteks S üllatas Lykke Li`ga, 

Vanematekodus ei osaud ma midagi süüa teha. See köök seal lihtsalt ei toeta mind. Mugin praegu väga nämmat kukeseene-suvikörvitsa-avokaado makaronitoitu (pasta if you will) rohelises kausis (bowl on kuidagi vähem koeralik söna kui kauss) ja mötlen, kuidas ma kodus kannatasin selle all, kuidas kodus ainult pelmosid tegin. Millel pole ka muidugi häda midagi. Aga see tunne, kuidas  see kohmetus peale tuleb. Samuti ei ole ma kunagi möelnud lapsehoidja ameti peale. Kuidas nad köik sinna skandinaaviamaadesse etc lapsehoidjaks läinud on?! Lapsed on inimesed ju... 

mônna päikesevalgus kah 

kodus on mônuz