Päris sageli ma ei oska seda. Näiteks musa osas. Lähen külla ja tahaks oma lugu panna. Aga atmosfäär ei luba. Mitmeid veidraid episoode on olnud.
Muusika osas on vahel huvitav mônega teha sellist "mina tulen sinu tasemele sina minu tasemele" asja, et laseme üksteisele midagi, mida mölemad tolereeriks. Saad teada, mis mulje sinust on jäänud. Näiteks S üllatas Lykke Li`ga,
Vanematekodus ei osaud ma midagi süüa teha. See köök seal lihtsalt ei toeta mind. Mugin praegu väga nämmat kukeseene-suvikörvitsa-avokaado makaronitoitu (pasta if you will) rohelises kausis (bowl on kuidagi vähem koeralik söna kui kauss) ja mötlen, kuidas ma kodus kannatasin selle all, kuidas kodus ainult pelmosid tegin. Millel pole ka muidugi häda midagi. Aga see tunne, kuidas see kohmetus peale tuleb. Samuti ei ole ma kunagi möelnud lapsehoidja ameti peale. Kuidas nad köik sinna skandinaaviamaadesse etc lapsehoidjaks läinud on?! Lapsed on inimesed ju...
 |
| mônna päikesevalgus kah |
No comments:
Post a Comment