Suveks vormi

Joujoujou.

Tööjuures algas uus võistusalenemise projekt "Suveks vormi". Milline tiim rohkem kaloreid kaotab, on võitja. Nii lihtne ongi. Võtted olgu ausad. Auhinnaks hea tervis ja peenem talje. Let it gooo let it gooo, rasvavoltt! Mul on tiimiga vedanud, üks neiu on suur kalorikaotaja. Mina seevastu käisin sommide ruumis soome keeles rääkiva kaalu (!) peal ja täheldasin, et olen munapühadega kilokese juurde kogunud. 

Kinnitasin coworkerile, et need on vaid õnne kalorid. Ma ei kahetse ühtegi ampsu, mis tehtud. Mind on ju viimasel ajal tabanud jäätisemaania. Ning ka vanakuradile õlukesele pole kätt ette pannud, kui ta külmkapis vedeleb ja minu järele karjub.

Täna suutsin jätsist hoiduda, kuid avastasin kapis krõpsupaki! 

Nokk kinni saba lahti. Vältides üht, võid oma kehasse pista veel hullemaid palasid. Seega ei tohiks endale keelata midagi, vaid emmata kõike, mida keha ütleb ja käsib. Teha omi järeldusi. Jajah, miks mitte mõttes ka emmata nagu literally. Meeldivas olustikus manustatud toit on meeldivam ja loob parema tunde, isegi kui tegu on kartulikrõpsudega. 

Aga need ebanormaalsed isud (jah, ebanormaalsed, sest kui süüa piisavalt rohelist, on keha omadega tasakaalus ja ei teki isusid. Olen kogenud) tähendavad mingisugust tasakaalutust. Ma ise arvan, et see low-point algas sellest hetkest, kui coworker meelitas mind shokolaadiga ülevalatud kaneelisaiakest sööma. Mäletan seda seika selgelt kui eilset päeva. 

Lumepall. Kui õhtul toituda rikkalikult ja eriti süsivesikurikkalt, harjub keha selle suhrkutasemega ning hakkab tahtma sama kaloraazi järgmistel ja järgmistel päevadel... see 2 kaussi jätsi ühel õhtul, kui poes meela pilguga krõpse vaatasin ja ei ostnud, jälle nokk kinni saba lahti teema. 

See selleks. Tahtsin tegelikult kilgata, et kuulasin, nagu vahel juhtub Mustardite saadet ja sattusin ühe toreda tsiki peale, kelle maailmavaated tervise ja keskkonna osas kattuvad päris palju minu omadega.

Yep, mõningaid nendest hommikurituaalidest vahelduva eduga teen. Võtan end korrektselt käsile, kui aeg küpzz.

Kuidas mul selle kaalust-alla võistlusega siis läheb? 

Noh, hästi ja halvasti. Sinusoidselt. 

Uvitav avastus enese juures.

Vähe intellektuaalsust ja palju füüsilisust. Väga huvitav, seda mainis ka üks tsikk, kellega teraapias käisime ja oleme pisteliselt suhtlema jäänud. 

Mul on kõik raamatud pooleli. Aga. Ma tegin otsuse ja läksin Vinjasa/Hatha joogasse eile.

Esimene tund käidud ja juba uljas tunne nagu oleks Saskia Alusalu v mu enda vend, kes on öelnud a la et see "veremaitse suus/enesepiitsutamine kuni viimase piirini ja üle selle peab meeldima, et alaga tegeleda" peab kohati ka minu osas paika. Raske oli! Higistasin ja täna valutan muskleid, aga pärast tundi olin õnnelik. Olin end ületanud. Olin hetkes. Hetke ilu!

Umbes sama tunne nagu võõras linnas reisida ja kaardi järgi asukohti otsida. Täielikult hetkes olemine. Omamoodi zen. Selle füüsilise maailma tunnetamine läbi ja lõhki. Selles on võlu, ilu ja valu.

Ja nüüd avalikud teated:

Dudes ja dudettes, Rimis praegu kultuurmustikate ja vaarikate allahindlus.