Ja tundubki, et massiivne diivan on viinud elutoa balansist välja. See tundub ainult mulle nii.
Kaks suure karakteriga mööblieset ühte tuppa ei mahu, seega lähen täna ja proovin tugitooli magamistuppa veeretada.
On ilmnenud veel ports asju, millest me N`ga ühtemoodi aru ei saa ja see teeb asjade korralduse raskeks - näiteks rohelise tooni kasutamine, suur laud, redelina tunduv valge riiul, mis temameelest on piimariiul ( guugeldades selgus et selle analoog on üsna nõrk ja sellel tõesti ei saa palju asju peal hoida).
Punase (köögimööbel, tulevane riiul siis kah) ja sinise (diivan, mis saab kaetud heleda linaga, aga sinist on ikkagist näha) kooslus. Minus tekitab see millegipärast õõvastust. Ise arvan, et olen nagu Grand Budapesti hertsog, kellele teatud visuaalsed ebameeldivused füüsilist valu tekitavad. See võrdlus meeldib mulle, aga mulle ei meeldi see, kui mind peetakse mu eelistuste pärast lihtsalt lolliks. A la et kodublogid mõjutavad mind. Eks meid kõiki mõjutavad teatud asjad. Aga selle vahega, et teatud asju me lihtsalt laseme endale meeldida ja teatud asju mitte. Ja praegu lihtsalt tekkis uudne olukord, millega leppida tuleb. Kas elutoast saab ikka soojatooniline pesakoht? Stay tuned.
Eile oli diivanitassimisel abiks S, kes abistas üldse jõu ja nõuga. Nautis aknavaadet ja uuris, kas ta lapsepõlve poekene on veel alles, mis tekitas mulle rõõmu, sest mulle meeldib, kui kellelegi meie elamine rõõmu teeb. Samuti leidis ta veel, et külmkapp võiks teises kohas olla ja tegi veel mõningaid mõtteavaldusi. Päevadekaupa mitte kedagi tuttavat kohata peale oma N tegi igaljuhul headmeelt ja tõi värskemat mõtlemist.
Eks siis hiljem valgustan piltidega !
Praegu oleme ainult teinud minifotosessiooni "N kapis" (meie seinakapp on tõesti mahukas) :)
No comments:
Post a Comment