Aidaku meid jumal

Alustagem sellega, et olen laisk blogija ja pole teid kurssi viinud viimaste uudistega kolimise asjus. 

Euroalused on meil nüüd keldriboksis lihvimist ootamas. Nad on veidi  näruse olemisega - "karvased" ja tsipa mustemad kui olime ettekujutanud. Aga vôtsime nad ikkagi vastu. Teine kenasti hoidis neid meie jaoks... 

Saime need ühelt kutilt, kelle tausta ma ei uurinud, aga kes tegeleb väikestviisi igausguste äridega. Tema pöhitöö paistab olevat jäätmekäitluse laos. Ta eraldas meile seal viis euroalust. Leidsin ta ühikafoorumist. 

Reede oli siis see päev, mil pidime need kätte saama. Ja ise ära tassima. Olime Löunaka juurde saabunud pool-jala pool-bussiga ning arvasime, et meid aitab jumal aka et saame need bussiga ka ära veetud, selle kuti enda autoga vôi viimases hädas täiesti omal kondiaurul. Aga viimases hädas saime hoopis helistatud mu onule. Muidugi tôttas ta oma tööautoga appi. Onu sai siis üldse aimdust, kus me elama hakkame ja kuidas. Kuigi eks vanaema oli talle kah üht-teist rääkinud. N kirjeldab onu kui Keskearöömude Maiki. Eks ta selline elavaloomuline ole jah. Ja väga heasüdamlik. Ja siis juhtus juba teist korda, et unustasin talle tutvustada N`d kui oma elukaaslast. Asjad on läinud kuidagi nii, et sellisteks suurejoonelisteks tutvustamisteks pole ôiget aega ega kohta olnud. Nii nad siis teavad üksteist, aga mitte nö officially, hehe. 

Hakkab looma...

updates

diivan on ok.

jätkub põrandavalgustijaht. 

samas jätkub ka kardinajaht magamistuppa.

istusime ja mõnulesime uues kodus ja ei tahtnud veel tagasi narva mnt`le minna... :) 

and then there is euroalused. See tüüp ei taha öelda, kui suured need on! loodetavasti ikka need standardsed 120x80cm, millega arvestanud olen.

Ei me ette tea...

Ja tundubki, et massiivne diivan on viinud elutoa balansist välja. See tundub ainult mulle nii. 

Kaks suure karakteriga mööblieset ühte tuppa ei mahu, seega lähen täna ja proovin tugitooli magamistuppa veeretada. 

On ilmnenud veel ports asju, millest me N`ga ühtemoodi aru ei saa ja see teeb asjade korralduse raskeks - näiteks rohelise tooni kasutamine, suur laud, redelina tunduv valge riiul, mis temameelest on piimariiul ( guugeldades selgus et selle analoog on üsna nõrk ja sellel tõesti ei saa palju asju peal hoida). 

Punase (köögimööbel, tulevane riiul siis kah) ja sinise (diivan, mis saab kaetud heleda linaga, aga sinist on ikkagist näha) kooslus. Minus tekitab see millegipärast õõvastust. Ise arvan, et olen nagu Grand Budapesti hertsog, kellele teatud visuaalsed ebameeldivused füüsilist valu tekitavad. See võrdlus meeldib mulle, aga mulle ei meeldi see, kui mind peetakse mu eelistuste pärast lihtsalt lolliks. A la et kodublogid mõjutavad mind. Eks meid kõiki mõjutavad teatud asjad. Aga selle vahega, et teatud asju me lihtsalt laseme endale meeldida ja teatud asju mitte. Ja praegu lihtsalt tekkis uudne olukord, millega leppida tuleb. Kas elutoast saab ikka soojatooniline pesakoht? Stay tuned.

Eile oli diivanitassimisel abiks S, kes abistas üldse jõu ja nõuga. Nautis aknavaadet ja uuris, kas ta lapsepõlve poekene on veel alles, mis tekitas mulle rõõmu, sest mulle meeldib, kui kellelegi meie elamine rõõmu teeb. Samuti leidis ta veel, et külmkapp võiks teises kohas olla ja tegi veel mõningaid mõtteavaldusi. Päevadekaupa mitte kedagi tuttavat kohata peale oma N tegi igaljuhul headmeelt ja tõi värskemat mõtlemist. 

Eks siis hiljem valgustan piltidega !

Praegu oleme ainult teinud minifotosessiooni "N kapis" (meie seinakapp on tõesti mahukas) :) 

Lõhkine küna

Samal ajal kui N on töökohustusi täitmas ja poole telefonikõne pealt suhtleb oma "hoolealustega", tuleb mul teha selliseid keerulisi otsuseid, mille puhul N ilmselt silma ka ei pilgutaks. Kadestan sellist omadust tema juures - kui on midagi otsustatud, ei tasu ümbermõelda, vaid go with it, live with it. 

Mu prohmakas nr 1:

Tellisin punase riiuli asemel valge redelit meenutava ja talle ei meeldi see. Good point, et sinna pigem köögitarbed ära mahuks (sest ühes kodublogis oligi see kööki asetatud ja igati ilus), mitte meie raamatukogu koos kobaka printeriga. 

Prohmakas nr 2: 

Ma veel ei tea, kas see on prohmakas, aga kui läksin vaatama punast üsna soodsat diivanit, leidsin, et see on meie suure tugitooli kõrval pisike (vb ainult näiliselt?) ja suhteliselt kõva tagumikualusega könn. Sealtsamast leidsin sinise hästi mugava ja odavama diivani, mis lahti ei käi, kuid külaline või kesiganes misiganes ajal saab seal kenasti külitada. Probleem on ainult värvis (sinine ei sobi, äärmisel juhul roheline) ja natuke ka selles, et tahaks hoida mingit ühtse stiiliga joont. 

Samal ajal on mul vestlus olnud äärmiselt nunnu naisterahvaga, kes müüb linnast väljas ühte samapisikest halli diivanit, nagu see punane. Arvatavasti on see pehmem ja mõnusam, mikroplüüs ja värk. Sinnaminekuks pean ootama õhtuni ja alles siis bussiga kolksuma ning tagasi ka ning kõige suurem mure on diivanivedu. Sinise diivani saaks kohemaid ja tasuta Veerikule vedada, aga... tahaksin selle halli diivani siiski enne ära näha ja kui see väga meeldib, ju siis ikka leiab lahenduse. 

Ahjaa. Et siis, "mis meie minimalistlikust kodust saab?" küsis N, kui igausguste ideedega välja tulin. Näiteks söögilaud, selle olemus ja asetus. Temale sobiks ilmselt ka nii, et praeguse telekalaua taga sööme nagu jaapanlased. Mulle sobiks see iseenesest ka, aga siiski on ammune unistus suure eestiaegse ümmarguse või nelinurkse laua järele. See tuleb ometi teostada. Korteris pole aknalaudu (prantsuse rõdud) ning seeetõttu peab olema mingi norm punkt, kuhu küünlad asetada. Küünlad on ju ometigi väga tähtsad detailid kodus jaja. 

Mu mõtteks oli tumepruuni täispuitu kombineerida valge ja punasega, tekstiilid heledad, aktsendiks tumedam roheline (rohelist armastame mõlemad jeje) - valged, hallid või beezid. Mõned mustad elemendid, nagu meil siin 1 tool, paar pildiraami, võib-olla mustavalgekirju vaip?

Hetkel olemas: 

1.tumepruun öökapike, millel tuleks nupud ära vahetada ja voila, sellest saab meie imeline esikukummut

2. beez nahktugitool eelmisest elanikust

3. helepruun telekalaud, päris huvitava ehitusega, annaks kombineerida retro stiiliga (need diagonaalsed jalad jne)

4. Tumepruun seinariiul, mida hetkel kasutan köögikummutina, võiks saada uueks telekaaluseks, kui jalad alla panna. 

Vaja läheb: 

1) diivan (nojah, kui vaadata ühte mainekat kinnisvara-disainifirmat, oleks nende näitel ka sinine ok, aga selle odava diivani ehitus ei ole nii vana et jälle moes olla ja mitte ka nii uus, selline täiesti tavaline)

2) riiul (vahetan selle valge siis punaseks tagasi, oehhhh) 

3) põrandalamp (hetkel on silmapiiril üks roheka varjuga või valge varjuga metalne, kaldun õdususe poolest rohelise poole, aga kui diivan tuleb sinine, siis on terve kodu nagu vikerkaar...) 

4) söögilaud (muretsen sellepärast detsembris)

5) paar tooli (üks täispuidust on Tallinnas). Siin on üks A oma - kokkukäiv must, mis tegelikult päris mõnus, praktiline, odav ja mingismõttes ka stiilne.

Vannituba - umbes nagu muumipapa merel

Meie korter on päevavalguses üsna hämar. Selle peamisteks toonideks on punane, kollane, beezikas. Sellepärast tahtsingi alguses, et vannituba oleks hele oaasikene, millel aktsendivärviks helesinine/türkiis:  Nagu laguun vôi bassein tagaaias päikese käes. 

kunagi ammu üks lemmiklugudest

Käisin pôhikohtades: Jysk, Hemtex, HjaM kodu, suuremate poekettide vastavad osakonnad. Sobivat helesinist vaipa leida on vôimatu, millel oleks ka "normaalne" tekstuur. St. sassis soenguna näivat vaipa ei soovi. Akuutne oli ka vannikardinate leidmine - need kas määravad vannitoa "teema" vôi on oluliseks taustsüsteemiks. Jyskis leidsime helesinise nö pleegitatud triibuga hea hinnaga kardinad, kuid jäime veel millegipärast ootama. 

Määravateks teguriteks vannitoa sisustamisel on meil kusagilt komisjonipoest leitud kena potisinine hambaharjade topsik. Mul on Tallinnas veel ka üks helesinine keraamiline tops pliiatsite jaoks, mis kah vannituppa tollele tumesinisele söbraks sobiks. Meie seebialust kasutavad ühikas kôik. See on hallikasbeez nagu kaljukoobas. Armastan halle toone, nad on mônusad, heas môttes varjulised. Kalevi ujula pesuruum on selline ja veidike ka sôbranna uuenduskuuri läbiteinud vannituba. Kaljukoobastikus on ikka turvalisem kui avamerel -  inimese psühholoogia on suht lihtne.

Lisaks pean ka oluliseks elemendiks käterätikut. Kaalusin siis helesinist vôi tumesinist ja kuna seda minujaoks ôiget helesinist kusagilt leida polnud, jäi Hemtexi tumesinine tekstiga "Vänner" ("Sôbrad") peale. Ja värvilahendus oli seega, well, lahendatud. 

brainstorming vannitoa osas nagu muumipapa seiklused merel

Niisiis, meie vannitoast on üks tume ja varjuline paik saamas ? Oh ei, mitte sugugi. Vannitoa seinad ja mööbel on valged. Tumesinisele valge partneriks sobib, luues sellise meremehe-stiilis olemise. Kui te saate aru, mis ma môtlen. Ka meremehesärk on sedalaadi kontrastne - tumesinise/musta-valgetriibuline. Vot. Sellega seoses ei saanud paremat ja ka odavamat valikut kône alla tulla kui toredad vannikardinad Tigerist, meremehetriibulisi ujukostüüme kandvate tegelinskitega. 

Olen hetkel Tallinnas. Ent tänu tumesinisele hambaharjatopsikule (Tartus) sai soetatud samavärvi käterätik ning kontrastiks suplejatega valge vannikardin. Ehk et siis ikkagi majataguse laguunbasseini asemel pôhjamaine mereäär. Nojah, et liiga pôhjamereks kätte ära ei läheks, on seebialus ju beezikas, jee soobivas beezikas toonis vaibake ka kavas, ja ilmselt üks punutud korv (Tartus) ning mul on siiski veel môningaid helesiniseid asjandusi ka sinna juurde lisada, nagu allolevalt pildilt näha: 

smakebit/ sneakpeak 

Tervitus

See blogi sai loodud, sest paneme leivad täielikult ühte kappi ja juustusaiad ahju, meie isiklikud kapid ja ahjud, taganemisteed ei ole, suitsuandur on töökorras. Rattad on ragisema pandud. Seoses uue koduga on tekkinud hulgaliselt môtteid ja visioone, mida siin jagada vôiks.

eelmine ôhtu - "homme üürime korteri!"