Veel pilte/jutte pühadest....

Eile oli vihmane ja lörtsine laupäev, mis enamjaolt möödus vanaema juures. Nagu peaaegu alati, ei ole vanps üksinda kui sinna jôuan. Eile oli tal külas sugulane Mall, kes oma lapselastest kôneles. Need on matemaatikageeniused, aga ega ka geeiuste elu on vahel raske ja kahtlemata seikluslik. 

Ühel poisil olevat kahtlane matemaatika ôppejôud seal (kôrgemas) koolis, kus ta käib. Ôppinud nemad siis nagu ikka vanaemaga eksamiks ja teinud ülesandeid. Lôpuks jäänud vanaemal selline mulje, et see ôpetaja on tôesti nii kahtlane (jätab pooled asjad ôpetamata jnejne). Leppisid nad siis kokku, et spikerdavad eksamil. Masterplaan selline, et vend saadab teisele vennale ülesande sms^iga ja too siis edastab selle vanaemale, kes ülesande ära lahendab ja vastuse tagasi saadab. Ootavad vend ja vanaema, aga ei kippu ega kôppu eksamitegijalt. Lôpuks helistab kutt ise otse vanaemale. Vanaemal veel närv sees, et no mis, kokku sai ju lepitud, et lapselaps helistab teisele vennale ja too saadab edasi... Igaljuhul, 10 min pärast eksami algust helistab kutt otse vanaemale, too vôtab erutusega telefoni. Selgub, et ôppejôud on purjus ning seetôttu lükatakse eksam edasi ja ôppejôud valladatakse.

A la selliseid lugusid sai räägitud. Minul pole midagi huvitavat oma matakogemuste kohta rääkida. Ainult seda, et üks mu mateöps oli ema söbranna, kellel peale mate on veel igasuguseid huvisid nagu raamatud, filmid ja kokandus. Palju meelsamini kui matatundi oleks läinud talle külla, head paremat vitsutanud, kassile pai teinud,  ja siis asunud mataülesannete kallale, aga oh well, minu rongid on läinud.

Gümnasiumi- aja mateôps oli pigem vôimleja. Käisime Imbi-trennis. Ja vahel sai mataülesandeid sinna kaasa vôetud. Too ôps jäi meelde sellega, et ta olevat karastanud end paljajalu lumes ning mul on eredalt meeles ka hetk, kui ta tunni katkestas, sest nägi, et ühe ôpilase kalamehest isa oli kalu täis kaubikuga ôuepeale sôitnud. Värsket kala ei saanud ometi jätta tunni pärast ostmata...

Igaljuhul, tulles tagasi eilse päeva juurde, vahepeal jäime vanaemaga kahekesi ja muidugi sai kah juttu aetud. Mul juba 5 imepisikest tassitäit tema imelahjat kohvi kurgust alla kallatud. Ja siis tulid vanemad. Emal praetud räimed kaasas, millest mitte ei saanud eemal hoitud ennast. Ei tea, mis selle kalaga on, aga  seda vôin süüa löpmatuseni... 

Ôhtuks ikkagi plaanisin koju/tagasi Tartusse minna, kuigi tegelikult öö vanpsi juures poleks paha teinud. Aga ega ma vist nagu vanps ise, et meelsasti enam kuhugi niisama ööseks ei jää. Ikka iga roju oma koju.

Kiirkorras enne mu minekut värvisime mune vanade värviandvate lôngade, riidejuppide ja sibulakoortega. Vanaemal omad nipid, mida ta ise ikka kôige paremini valdab, kuigi me ka püüdsime ja munad tulid ilusad välja kôigil. Pildid allpool. 

Tänast hommikut on mönus alustada omas kodus. Vahepeal viskas päikest, vahepeal paistis taevas tumesinine, aga pilv läks ikkagi kaugelt mööda. Mune koksida ei raatsinud, iludused, ehk homme siis. 

N oli eile kôpitsenud ühe intervjuu kallal, mis järgmises lehes(järgmisel kuul) ilmuma peaks ja teisipäevaks on monteerida üks saade kokku. Tema "töökoht" on ikka ühe arvutikese taga istumine - tundub ju, et musamehel peaks terve kolu täis stuudio olema, aga tema saab oma pea seitsme aastaseks saava arvutiga hakkama. 

värsked munad otse kastrulist vanpsi juures

kodu kaasa sain sellised munad, 2 köige igavamat-pragulist
minu tehtud rohelise tee ja saialilleöitega

päike toas, N arvutitaga, mina lauataga

munadepüha eel... #reede

Kevadised juustusaiad

maiustame pashataolise mökerdisega :)

Puhkus munapühade ajal

s:"ma olen ju see, kes mitte kellelegi-millelegi, isegi... tea küll..."

m:"putukatele?"

s:"...liiga ei tee ei teeks..."

Mingi taoline telefonivestlus söbraga leidis ükskord aset teemadel, miks me kunagi kellasid sünkroniseeriud ei saa ja miks ta muga pajuoksi korjama ei tule. Olen minagi hakanud vähehaaval mötlema, et noh.. kas oksasid ja muud elusloodust ôue kakkuma minna ikka niiväga kôlbab? Mingid kôlbelisusküsimused hakkavad tekkima.

Eks vanad eestlased rääkinud puudega ja selgitanud neile, mis otstarbel nad kohe maha vöetakse. Mina tahan köigest, et mu akna all oleksid rohelistes pungades ja urbades oksad. Asi pole elu ja surma vahel muidugi. Seega okste tuppatoomine on seljatatud. Poest üks potilill ja asi vask. 

Tegelikult tahtsin veel oma unenägudest rääkida. Kuna mul nüüd nädalake puhkust ja aega unenägusid näha, siis ma neid ka näen. Ja väheke analüüsides on neil ikka tugev side sellega, mis eelmisel päeval kogetud, kuuldud, nähtud. Vot. Mitte köik unenäod muidugi.

Taaskord nägin unes olukorda, kus seekord kôlkusin alguses mingisugusel linnamüüril ja seejärel sattusin mingisugusesse majja, mille köik korrused läbi käisin. Muidugi pönev vaadata, kuidas sama ruum erinevat moodi iga pere poolt möblitseertud. Alla jôudes nägin maja ees mönusad helesinised basseine peaaegu nagu TÜRi ees need Lotmani kujuga ansabli moodustavad basseinikesed. 

Aga päevakajalised unenäod on näiteks need, et paar päeva tagasi nägin unes. et olin maal. maa oli lumest valge ja üle taeva lendas mingi komeeditaoline asi, mis endast musta tossu maha jättis. must toss oli kuidagi suleline. See tulenes ilmselt telefonikônest isaga - kavatsen maal kah veidikene rohelisem näpp olla sel aastal ja kuba kavandan. 

Unes nähtud musavidjo, kus me oleme Kz`ga metsas, tüüned värvitoonid ja äge musa - arvatavasti see, et temal seal TMW ajal fun fun ja mina siin tutvusin hoopis ühe teise bändiga. 

Täna aga nägin unes, et ma käisin koolis, Oma kodulinnas, selles koolis, mida praegu buldooseritega kokku aetakse... Käisin koolis hobusega. Armsa pruuni hobusega. Aga hobusega koolis käimine polnud mitte harlilik kooliöpilse tegutsemisviis. Hobune polnd kunagi (kahel korral mu unenäos)  seal kohas, kuhu ma ta tundi minnes jätsin. pealegi autode vahele oli teda kuidagi niru jätta. Viimasel korral siis leidsin enda hobuse asemelt hoopis suurema pruuni hobuse ja jöudsin kohe järeldusele: "Well, this isn t my hoorse!" . Vaatasin ringi, kus ta mul olla vôiks. Hüüdsin siis teda.  Hüüdsin vist MATT DAMON. Ja minu hobuseke hirnatas ja liikus kohe minu poole. 

Ilmselt nägin unes seda sellepärast, et stalkisin töökaaslasi. ja üks neist on suur hobusefänn. Tema piltidel tundusid hobused tôepoolest nunnud ja vahvad loomad. Kuid minumeelest on tobe hobust omada ainult sellepärast, et temaga hipodroomil üks tiir teha vöi kuhugi vôistlusele saata. Hobune vöiks olla ikka inimese söber ja truu ja samas praktiline kaaslane.