Alustagem sellega, et olen laisk blogija ja pole teid kurssi viinud viimaste uudistega kolimise asjus.
Euroalused on meil nüüd keldriboksis lihvimist ootamas. Nad on veidi näruse olemisega - "karvased" ja tsipa mustemad kui olime ettekujutanud. Aga vôtsime nad ikkagi vastu. Teine kenasti hoidis neid meie jaoks...
Saime need ühelt kutilt, kelle tausta ma ei uurinud, aga kes tegeleb väikestviisi igausguste äridega. Tema pöhitöö paistab olevat jäätmekäitluse laos. Ta eraldas meile seal viis euroalust. Leidsin ta ühikafoorumist.
Reede oli siis see päev, mil pidime need kätte saama. Ja ise ära tassima. Olime Löunaka juurde saabunud pool-jala pool-bussiga ning arvasime, et meid aitab jumal aka et saame need bussiga ka ära veetud, selle kuti enda autoga vôi viimases hädas täiesti omal kondiaurul. Aga viimases hädas saime hoopis helistatud mu onule. Muidugi tôttas ta oma tööautoga appi. Onu sai siis üldse aimdust, kus me elama hakkame ja kuidas. Kuigi eks vanaema oli talle kah üht-teist rääkinud. N kirjeldab onu kui Keskearöömude Maiki. Eks ta selline elavaloomuline ole jah. Ja väga heasüdamlik. Ja siis juhtus juba teist korda, et unustasin talle tutvustada N`d kui oma elukaaslast. Asjad on läinud kuidagi nii, et sellisteks suurejoonelisteks tutvustamisteks pole ôiget aega ega kohta olnud. Nii nad siis teavad üksteist, aga mitte nö officially, hehe.
.JPG)
